Sissekande jaoks karupilti otsides sattusin informatsioonile, et 2022 oli Eestis kuulutatud karu-aastaks. Ju siis, aga mina jõudsin näed karulainele alles siis, kui aasta juba läbi. Pöörates erilist tähelepanu selliste olukordade kunstilisele kujutamisele, kus karu suhtub inimesesse kui toidupalasse, jõudsin rahvusvahelise bestselleri juurde, mis räägib sellest, kuidas Kamtšatka karu hammustab põsest Prantsuse naisantropoloogi ja mida naisantropoloog siis ise asjast arvab. Eks antropoloog muidugi ilmselt ei saagi muudmoodi kui antropotsentriliselt ja on ka päris loomulik, et traumast (nii füüsilisest kui hingelisest) üle saamiseks (resilience!) tuleb sündmust rekonstrueerida endale vastuvõetaval moel, antropoloog siis muidugi jahub müstilisest poolkaruks muutumisest ja sündmuse sümboolsetest aspektidest. Selle asemel, et tunnistada, et oli viga 1) matkal grupist eralduda; 2) metsloomale otse silma vahtida; 3) karu nähes hambad paljastada.
Kahjuks sellest, mida karu arvab, ei ole raamatus poolt sõnagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar