Semiootikapedaal on täiega põhjas. Õigeid vastuseid (veel) ei ole.
Noh, esiteks, soetasin kohalikult rahvajõulupuult värvimisraamatu. Hulljulgelt, kui nii võiks öelda, sest tegelt juba kaanekiri andis mõista, et mingi kerge tükk see ei saa olema: The Occult and Folklore Coloring Book, joonistanud Duchess of Lore. Sisaldab nii pühapaistega kasse kui põsankast kooruvaid muhulasi, kui mainida ainult lihtsamaid näiteid. Aga saab ka lubatud okulti ja multikulti. Ma saan aru, et Ameerikast vaadates üks idaeuroopa kõik, uuspaganlus müüb ja no mis sa hing ikka vigised kui traditsiooniline rahvakunst sellisel kujul laias maailmas edasi elab. Parem ikka kui et muuseumis puhta surnd oleks. Iseasi, et ta tegelikult ei ole. Aga ka Kreutzwald ja Faehlmann tegutsesid siiras usus, et kõik rahvapärimuse riismed tuleb kokku korjata enne kui rahvas (peatselt) välja sureb. Siiani pole surd. Aga noh, valmistuda selleks sündmuseks tasub ju alati.
Ja kuidas võtta seda, kui eelseisval poolaastal tähistatavate oluliste rahvuslike tähtpäevade seas võiks 25. märts olla lihtsalt tavaline koolipäev, sest varasemate aastate kogemus on näidanud, et küüditamisest kuulmine traumatiseeris lapsi. Ma ei ole kindel, kas selle enigma lahendamiseks ühest (kallutatud) semiootikust piisab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar