Veljesto 90

Käisin Veljesto 90. juubelil. Lapsed ei jäänud haigeks. Mina ei jäänud haigeks. Ma ei jäänud hange kinni. Ma ei jäänud bussist maha. Buss ei sõitnud teelt välja. No mida veel on õnneks vaja! Pidu oli kena. Ettekanded olid head, esitlused olid head, sai hea ports tantsitud ja hea tykk maailma parandatud. Ann, keda ma pole oma kuus aastat näinud, hyyatas: „Aga sa oled ju täpselt samasugune!“ Mo meelest esinesid kõik kohalviibijad oma tuntud headuses. Anti tahtis kangesti laulda Ristikivi „Kalleid sõpru“. Mul oli mõningane kahtlus (ja õigustatud), et me ikka päris esinemiskypset duot ei moodusta, niisiis vedisin ta lihtsalt natuke nurga taha ja seal me selle laulu koos ära laulsime, veli Karl Konstantini ja kõigi teiste kalliste sõprade meenutuseks. Viis on „Clementine“ (poole aeglasemas tempos), sõnad on järgmised:

Täna õhtul, kallid sõbrad,
relvavennad, kui yks mees
löögem kokku käed ja kannud,
unustagem kõik, mis ees.

Esimesest klaasist saagu
vaikiv, vaikne mälestus.
Matkem maha kallid surnud,
lein ja hirm ja jälestus.

Teisest klaasist saagu soojus,
saagu hingelähedus.
Kadugu kõik keelepaelad,
häälerooste, kähedus.

Kolmandamast klaasist saagu
sydamele väravad,
saagu valgus, milles jälle
kodurannad säravad.

Aga laul kui pooleks murdub,
ingel mõõgaga on ees.
You are lost and gone forever,
dreadful sorry…