Minevareedene Vaarandi-yritus Liiva raamatukogus lõppes sellega, et kõndisin raamatukogust välja, yhes käes Semperi luuletused ja teises Kalev Keskyla "Elu sumedusest". Semperilt otsisin kalapyygiluuletusi, aga ei leidnud. Keskyla raamatu kohta kirjutati umbes nii, et "vaat kui kahju, et ta ära suri just siis, kui oli asjadest hakanud sygavuti aru saama" vms. Minul sellest päris sellist muljet ei jäänud, pigem kolm tähelepanekut:
1) ise ta kyll veel surra ei kavatsenud (ehkki möönab, et ykski tema meessoost esivanematest ei ole pensionieani elanud)
2) oma naist armastas ta kangesti
3) elusse suhtus ta sihukese hella irooniaga.
Muidugi see tagakaanele tõstetud tekst kõlab kyll nagu manitsus mahajääjatele, aga vaevalt, et ta kirjutamise hetkel sellisena mõeldud oli. Ja Muhu uuemat rahvalaulu ("Aljava kosjalaul") tsiteerib ta sellepärast, et oli Igakylast pärit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar