Tualismäe all

Murdevõistlusest on siin juba juttu olnud (vt Rihva Iisa tuhlivõtu teemalist sissekannet). Et töid polnud palju, aga nad kõik olid väga ägedad (no tegelikult on nii olnud kõik korrad, kui väga aus olla :). Pyhapäevasel võistluse lõpetamisel tuli veel välja, et yks Kase Vasseli eluloole lisatud värss, mida mina pidasin luuletuseks, on ka tegelikult laul. Pisut venepärase viisiga, aga ma kujutasin kohe elavalt ette, kui kena see ikka Matvere ja Tätte esituses võiks kõlada... Luuletuseks kõlbab ta muidugi ka. Pealegi on vähemalt riim põngerjas : angerjas eesti luules ilmselt kyll päris algupärane leidus.

Takuste pükstega poisike põngerjas,
kuidas ma mängisin Tualismäe all.
Liueldes ohtudest läbi kui angerjas
maailma ahmisin mõlemil käel.

Armsam mul teistest koht Tualismäe küngastel,
sinna ma jooksin, eal mahti ma sain.
Sõuda kord kaasa neil pilvede rüngastel,
teisel pool metsi ilm veetlev ja lai.

Metsade taga nüüd olen ma rännanud,
maailmas avaras astund mu jalg.
Tuult olen tallanud, tühjuses jännanud,
mälestus lapseeast ainus on veel.

Sooviksin uuesti takuste pükstega
joosta kui kunagi Tualismäe teel.
Kuulsus ja rikkus – ei ole neist ühtegi
mulle, mis asendaks kodused leed.