23.07.11

Maakera

Käisin naabrinaisele tagasi viimas temalt laenatud fooliumi, mille abil grillisime keskkonnaajaloo välitööde käigus omandatud haugi ja kaks ahvenat ja sain vastu taaskord imekena luuletuse. Selle sõnum omab praktilist tähendust, kuna näiteks asjaolu, et täna oleks põhjust meenutada seitsme aasta taguseid syndmusi, oli meeles ämmal, aga ei kummalgi asjaosalisel. Hiljem, kui Orissaarest teetanusesysti tegemast tagasi sõitsime (astusin naela jalga) ja väina tammi peal politseiautot nägime, tuli siiski eredalt meelde nii mõndagi yheskoos läbi elatut. Aga niisiis luuletus.

Oh maakera, maakera,
palun sind,
vähenda natuke käiku,
anna aega olla,
et tunda elu maiku.
Lase panna hommikul
leiva peale võid,
mäletada sedagi,
mida lõunaks sõid.
Anna aega sõpradele
ütelda ka tere,
märgata, et sul on kodu,
ümber oma pere.

Lase ära mõtelda
mõtlemata mõte,
ehk võiks osaks saada siis
tõtlemata tõte.

Kommentaare ei ole: