Baturin

Puugihammustatud inimeste puhul on tore (lisaks sellele, kui nad ellu jäävad), et nad lesivad natuke aega vagusi paigal ja siis saab nendega rahulikult rääkida. Yhest sellisest vestlusest ajendatuna võtsingi taas Baturini ette. Esmalt „Delfiinide tee“ (sest tegelikult peaks ju hoopis kaladest artiklit kirjutama ja fiktsionaalsed merekeskkonna kujutused kõlbavad seetõttu prokrastineerimiseks hästi) – sihuke Kaplinski-sarnane zoosemiootiline ulme pluss kena muinasjutt. Baturini lugemine on siiski nagu yle võlli kiikumine – mõnele meeldib hirmsasti, aga minu syda palju korraga ei kannata.