Lokaalkämp

Mis seal salata, olen vahel enda keskis kodusaare tähtpäevayritusi lokaalkämbi võtmes mõtestanud. Aga äsjane Taaralinna-kogemus näitas ilmekalt, et see pole kindlasti ainult yhe piirkonna iseäradel baseeruv nähtus, vaid omab elujõudu mistahes geograafilises punktis. No näiteks noortele meessoost lasteaialõpetajatele oli selgeks õpetatud hingeline kätesirutamise ja kõikumisega liikumiskava Kait Tamra hingematva isamaalaulu saatel. Iseenesest oli see ju päris lustlik, aga meelehärmi valmistas mulle see, et käteringutamise käigus tuli järeltulijal taaskord särgisaba pyksist välja ja pysis seal kuni piduliku yrituse lõpuni. Ei julgend talle ka väga tungivalt märku anda, et pangu särk pyksi tagasi, kuna eelnevalt olin talle just päris põhjaliku riietumistehnika alase instruktsiooniga esinenud, et särgi korralikult pyksi panemine käib nii, et pyksid lastakse rebadele ja siis silutakse sabad käega kaudu kylgi voltidesse ja siis sätitakse pyksid uuesti pysti. See oleks ilmselt publiku tähelepanu eeskava sisuliselt poolelt liiaks kõrvale kallutanud ja seda poleks ju ka kindlasti vaja olnud.