Mina enam käsi ei pese!
Kes oleks osand arvata, et vanuigi veel sellise fännilaksu võib saada! Eks ma olen muidugi Akvariumi ja BG-d kuulanud ca pool elu ja aeg-ajalt nende kodulehelt platooniliselt vaatamas käind, kus nad kontserte annavad, aga ikkagi tuli kuidagi ootamatult kätte leida ennast in riil laif Tallinnas kontserdilt kolmandast reast ja õhtu edenedes lava eest ja autogrammiandmise käigus viimaks lausa fyysilisest kontaktist.
Alusetud olid Lauri kartused, et äkki ei ole nii hea, kui tahaks, et oleks. Tyybid on professionaalid, BG hääl on ikka imekena, kuulasin suu ammuli, kuidas nad _päriselt_ seda muusikat teevad. Meie poolt servast paistsid paremini kätte veel löökpillimängija oma puutorude, palvekellukeste ja tuulekelladega ja mustade prillidega viiulimees, kelle poognad pea iga lauluga keeli poetasid. Viiulimehele ka kymme punkti koreograafia eest, kui tema viiuli juhe BG jala taha kinni jäi ja ta seda ettevaatlikult eemaldamas käis.
Lisaks muusikutele oli kaastegev veel sihuke siili moodi mees, kes aeg-ajalt väga murelikul moel tulise rutuga yle lava vudis ja värisevi käsi kitarridel juhtmeid vahetas. Ja koristajatädid, kes yhe sihukese lyyrilisemat sorti laulu ajal lappidega kaudu lava siiberdasid ja ilmselt olid part of the show.
Ja nii enne kontserdi algust N. kontserdimaja ees hängides ja inimesi vaadates kui lava ees ja pärast kontserti oli ikka täitsa selline tunne, et need ongi minu inimesed. Tore oli neid näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar