Ehh, nohh. Ma loeks Sofi O. sulest meelsasti veel söömishäiretega soomlastest või agorafoobia all kannatavatest lesbidest, aga Puhastuse läbimängu lahjemas ja skemaatilisemas vormis poleks tegelt kyll enam tarvis olnd. Mul on tunne, et kohusetundliku inimesena on kirjanik vist kogemata natuke liiga tõsiselt võtnud seda Puhastuse "ajaloolise romaani"-keskset retseptsiooni ja kogu seda juttu, et Eesti ajalugu ja selle esindamine maailmas ja kaiken takana oli pelko ja stalinistide kuritööd ja muu sihuke.
Kui Puhastus on selline geograafiast suhteliselt hõlpsasti lahti seotav viihdehistoria, mistõttu seda saab kergesti ka kõiksugu muudele tõlgendusplatvormidele upitada, siis Kaotsis tuvid kytab ikka täiega yhte auku ja mitte eriti mitmel tasandil. Lugu on väga täpselt konstrueeritud, aga see karjub kaugele, et ta on konstrueeritud, sestap on ka kõik käänud ja lahendused suhteliselt kergesti aimatavad. Distantsi ja irooniat aine suhtes ei ole. Kahtlustusi ses osas, et äkki tundis autor ikka ise ka end natuke ebakindlalt selle teose kontseptualiseerimisel, lisavad lõppu kleebitud metatekstid - "Teoses esinevate terminite leksikon" ja viimasele lehele lisatud "autori selgitus" kirjutamise algimpulsi kohta. No ma'i tia. Kas natuke hingamisruumi lugejale oleks palju palutud?
Või on see siiski kõik kokku yks väga peenikene eneseiroonia, sest raamatu peategelane tegeleb ajaloost oma versiooni kehtestamisega (paberil) ja Sofi O. teeb ju sedasama?
Noh, olgu muud mis tahes, aga ökofeministlikult annab siiski mõtestada sedagi teost: ka siin käivitavad konflikti naissolidaarsus ja lapsesaamise kysimus. Ydini negatiivse meespeategelase kõigile sigadustele pakutakse põhimõtteliselt ainult yks seletus - fyysiline ja psyyhiline soovimatus sugu jätkata.
4 nädalat tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar