Illustreerival fotol on samuti 21. sajandi kodukäsitöö, mitte kyll koduõlu, nagu värvist võiks ehk arvata, vaid terve liiter õunamahla, ise saumikseri ja vana voodilina abil tegin, väga maitsev. Pudeli allikaks on tõenäoliselt mingi täpsustamata turundusprojekt ja ymbritsev kompositsioon selgitab, miks ca kilomeetrise koolist koju toova tee läbimine võib võtta aega ca tunni.
KOJUMINEJA
Keegi mängib pajupilli meie magamistoa akna all. See võib olla mõni naabrilaps, aga me ei tunne teda ära. Kuuleme teda kogu aeg, võimatu on magada, kui ta niimoodi puhub. Tavaliselt me ajame ta ära. Muidu ta muudkui seisab kõrges hallis rohus ja mängib nagu hull. Ta pigistab silmad kõvasti ja mõtlikult kinni. Tal on ainult kukepüksid jalas, alati samad mustad nailonsortsid mis veiklevad rõdulaterna valguses. Ülakeha on tal paljas, kuigi on juba kesköö ja sügis käes. Ta ei vasta meie kõnetustele. Jätkab muudkui oma kiireid tireleid ja meloodiaid, mis kuhjuvad ja varisevad siis kokku. Jah, kui avada aken. Kui lükata aken paokile ning hüüda midagi ähvardavat. Siis saabub rahu ja vaikus ning meie magamistuppa tungib jahe sügisõhk. Ta jookseb mööda jõekallast, silkab ülal järsakul. Ta käib minu unenägudes, ärgates olen üleni higine. Siis avan akna. Ma avan sageli akna. Hüüan pimedusse, kisendan otse öhe, ja jahe sügisõhk täidab toa.
Pär Hansson, Valguseraasud. Valik luuletusi. Tõlkinud Tõnis Arnover ja Andres Ehin. Allikaäärne, 2010.
oktoobri vihmasadu
kaks osa vett
üks osa viskit
demokraatia
sipelgad tirivad kõrt
eri suundades
lõpuks ometi üksi
huvitav mida
teised praegu teevad
Siim Pauklin, Aheldatud Jõgeva. Pärnu: JI, 2011.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar