Tulin parasjagu altrannast ja juurdlesin, mis võiks olla
mõni hea põhjus pyhendada oluline osa oma elust yhe laguneva kogukonna tykkideks
pudenemise tunnistamisele ja vaatasin korra yles, et kas korstnast ikka suitsu
tuleb veel. Suitsu polnud näha, aga kahe väravamulgus seisva saarerondaka
ylemised oksad helendasid jupiti. Selja taga oli pilvedelt peegelduv päikeseloojak
ja see omakorda peegeldus pisut ka saartele, natuke helendasid ka mõned Tõnise
taga kasvavate puude ladvad. Oleks kyll semiootiliselt ebakorrektne ytelda, et valgus
kombinatsioonis kõigi oma peegeldumis- ja murdumisomadustega ja omaenese suvast
sobivasse kõrgusse kasvanud saareokstega seal miskit sõnumit oleks edastanud,
aga see, et just mina just sel hetkel just selles kohas just selles suunas
juhtusin vaatama, oli muidugi ses mõttes tähelepanuväärne, et vastasel juhul
oleks see vaatemäng ilmselt jäänud tähele panemata ja sedakaudu ka tähenduseta.
Või noh, eks sealt altrannast tulijaid oleks old teisigi, aga nemad vist ei vaadanud.
------------------
Joonealune märkus: Rutt nägi ka.
------------------
Joonealune märkus: Rutt nägi ka.
2 kommentaari:
Nii noorelt juba sehandne jutt! Mis sa siis veel teed, kui 96 oled ja tundub, et kõik kes teadsid ja hoolisid, on justkui surnud juba?! :P
Siis olen ilmselt tyytu vanainime, kes pidevalt ja valimatult kõigile jalgujäävatele noorematele Ivan Orava kombel seletab, kuidas teise Eesti Vabariigi ajal oli nii ea elu, et saarte ladvad kyla vahel ööd kui päevad elendasid nagu laternad. Rääkimata sellest, et kuuse otsas kasvasid õunad ja öösiti kostis Kuu pealt viiulihelisid.
Postita kommentaar