22.10.12

Saared


Tulin parasjagu altrannast ja juurdlesin, mis võiks olla mõni hea põhjus pyhendada oluline osa oma elust yhe laguneva kogukonna tykkideks pudenemise tunnistamisele ja vaatasin korra yles, et kas korstnast ikka suitsu tuleb veel. Suitsu polnud näha, aga kahe väravamulgus seisva saarerondaka ylemised oksad helendasid jupiti. Selja taga oli pilvedelt peegelduv päikeseloojak ja see omakorda peegeldus pisut ka saartele, natuke helendasid ka mõned Tõnise taga kasvavate puude ladvad. Oleks kyll semiootiliselt ebakorrektne ytelda, et valgus kombinatsioonis kõigi oma peegeldumis- ja murdumisomadustega ja omaenese suvast sobivasse kõrgusse kasvanud saareokstega seal miskit sõnumit oleks edastanud, aga see, et just mina just sel hetkel just selles kohas just selles suunas juhtusin vaatama, oli muidugi ses mõttes tähelepanuväärne, et vastasel juhul oleks see vaatemäng ilmselt jäänud tähele panemata ja sedakaudu ka tähenduseta. Või noh, eks sealt altrannast tulijaid oleks old teisigi, aga nemad vist ei vaadanud.

------------------
Joonealune märkus: Rutt nägi ka. 

2 kommentaari:

Sokike ütles ...

Nii noorelt juba sehandne jutt! Mis sa siis veel teed, kui 96 oled ja tundub, et kõik kes teadsid ja hoolisid, on justkui surnud juba?! :P

muhukadri ütles ...

Siis olen ilmselt tyytu vanainime, kes pidevalt ja valimatult kõigile jalgujäävatele noorematele Ivan Orava kombel seletab, kuidas teise Eesti Vabariigi ajal oli nii ea elu, et saarte ladvad kyla vahel ööd kui päevad elendasid nagu laternad. Rääkimata sellest, et kuuse otsas kasvasid õunad ja öösiti kostis Kuu pealt viiulihelisid.