Metssead

Kunagi kauges nooruses, kui ma veel yldse Kirjandusmuuseumi (ega ka yhegi muu muuseumi) töötaja polnud, sain mingitel salapärastel asjaoludel kingiks yhe kirmuse aastaraamatu. Jäi täna näppu ja hakkasin siis aastate jooksul lisandunud kogemustepagasi valguses vaatama, mille pärast ma selle siis ikka õige tõesti pälvida võisin. Leidsin mitmeid rahvaluulekogujate Muhu-retkede kirjeldusi eri aegadest, tõepoolest lõbus lugemine. Siinkohal tervitustega Leenale (kellelt luba kysimata laenasin ylaloleva pildi alloleva teksti illustreerimiseks) õpetlik lugu metsseaprobleemist Muhus ja selle lahendamisest laulu abil. Parema loetavuse huvides on väljajätted jäetud markeerimata. Algtekst koos arhiiviviitega KM aastaraamatus nr XIV, lk 265, oma kogumispäevikusse kirja pannud Kristi Salve aastal 1974.

Kui Saare talu uksest sisse astusin, oli pidu juba käimas. Laua taga, millel oli toidupoolise kõrval ka veini ja viinapudel, istus kuus vana naist. Pakuti mullegi ühte kui teist, aga mul polnud mahti süüagi, sest naistel kippus laul peale ja pidin vaatama, et aga magnetofon käima saada. Lõpupoole laulis E. Kolu ühe soome laulu, mille keel oli küll üsna pöörane, ja kaks omaloomingulist. Lindile lauldi üsna julge sõnastusega kohalikke laule, aga ka nn. "viisidega" (naised ise seletasid: "Ega vanasti viisidega laule ei olnud palju, rohkem aidu-raidu laulud.") ja sõnastusstiililt hästi "luulelisi" laule. Kesköö paiku tahtis üks Kallaste küla naine (kaasa see ei laulnud) koju minna, et metssigu hirmutada, kuid teised keelasid ja ta jäi, öeldes: "Las neil täna öösi jõulud olla!" Metssead on siingi suur nuhtlus, arvati, et inimesed peavad varsti nende eest ära kolima. Pidu lõppes kella kahe paiku.