Viimasel ajal siin blogis ilmnenud pildipuuduse likvideerimiseks väikese vahepalana põikeid käsitöö radadele.
Suvise koolieelikute mehistumisprogrammi läbiviimise eest kinkis
Liis mulle paar vihikest omakedratud koerakarvalõnga ja piisas vaid sygisel soetada sobivad vardad ja osaleda mõnel koosolekul, kui hädavajalikud esemed valmisid otsekui iseenesest.
Tegemist on kylmetus-, venitus- ja ebamugavustundevastaste põlvekatetega isikule, kes on omadega "keset keskea paksu metsa", või kuidas see Mika seal Supilinna-raamatus täpselt väljendubki (häid väljendeid oli seal veel).'Vertically challenged' isikuna olen harjunud laua ääres istuma põliti - teistes asendites lihtsalt mõte ei lippa. No ja siis on ju sellised abivahendid täiesti vältimatud, eksole.
Aga loorberitele ei saa puhkama jääda. Uued väljakutsed on juba sisepostiga kohale saabunud ja sedakorda saab siis olema tegemist akadeemilise heegeldusega. 8)
2 kommentaari:
Aplodeerin valjult ja pikalt. :D
Ootan huviga akadeemilise heegelduse lõpp-produkti.
Käisin eile hoolekogukoolitusel ja lõpus pidi iga hoolekoguja vastama, mida ta koolituselt kaasa võtab. Olnuks vist ebaviisakas öelda, et kolm sentimeetrit sokisäärt... Aga kui nimetanuksin mõne muu asja lisaks?
see keskea mets on ju Dante leiutatud. Selva oscura, mis asub nel mezzo del cammin' de nostra vita.
Postita kommentaar