Raamatupidajate riik

Viimase aja administratiivkriitikast (kust täpselt, ei mäleta, sest seda on - vähemalt sõnades - olnud positiivselt palju) on läbi käinud, et Eestist on saanud raamatupidajate riik, kus loevad ainult numbrid. See on ses mõttes ebaõiglane määratlus, et profid raamatupidajad ei löö tuimalt numbreid kokku, vaid mõtlevad kaasa summade mõistliku ja otstarbeka kasutamise osas ja näevad ka inimest numbri taga. Kurja juureks on pigem need isehakanud raamatupidajad, kes on ära õppinud, kuidas excelisse valemeid panna, aga ei tunne eelarveridade sisulist tähendust. Julgen sõna võtta, sest vähemalt yhe professionaalse raamatupidajaga on minulgi rõõm olnud mõnda aega koostööd teha, seda nii vabayhenduse, asutuse kui omavalitsuse tasandil ja selle kogemuse pinnalt arvan end tegevuste planeerimise ja selle rahaliste tagajärgede valdkonnaga pisut paremini kursis olevat kui keskmine hipihumanitaar.
Ja ka paanilise tasakaaluhoidmise osas tundub ajalugu olevat ennast taas enam-vähem rõngasse keeranud. Kui Eesti end 1929. aasta majanduskriisi ajal kõrgete tollidega muust maailmast isoleerima hakkas, olevat britid kui olulised kaubanduspartnerid arvanud, et "Eestis võimutüüri juures olevate inimeste majandusalased teadmised [on] nullilähedased, sest kogu nende tegevus lähtus hirmust ebasoodsa kaubandusbilansi ees: niipea kui statistika näitab impordi mõningast ülekaalu, võetakse kasutusle abinõud impordi piiramiseks, sealjuures mõsitmata, et ükski maa ei saa eksportida, ilma et ta impordiks." (Maie Pihlamägi, Eesti kaubandussuhted Suurbritanniaga aastail 1918-1940; Acta Historica Tallinnensia 1999).
Ma arvan, et see on ysna yldkehtiv tõde, et ennast ainult numbrite sisse isoleerides kaugele ei kõnni.