O.T.M.A.

No mis ma oskan ytelda  - taaskord ei olnud Kuressaare Linnateater just kõige tugevamat teksti oma näitemängu aluseks valinud. Näitlejad olid tublid ja tegid, mis suutsid (eriti hästi mängis minu meelest Marika
Barabanštšikova kohtlasevõitu tsaaritytart Mašat), aga no ei veennud mind ameerika loovikirjutaja nägemus sedavõrd põhjatute nähtuste kohtumisest kui seda on tsaaritytred ja revolutsioon. Ilmselt ei veennud see ka lavastajat, miks muidu nad sinna noid ajaloolisi vahetekste olid sepitsenud. Ajaloolise Tõe lavaletoomine tšekisti kujul on muidugi ypris Smuuli-vääriline võte, aga lõpus läks ta siiski natuke yleliigseks. Vastus kysimusele 'kas nende eludel oli mõte?' oleks pidanud välja tulema etendusest enesest, mitte, et seda oleks pidanud tyki lõpus publikult kordamiskysimusena kysima.
Natuke häiris mind ka kogu see metameta "Kirsiaia" ymber - nojah, oli "tekst tekstis" võte ja lõi symboolse taustaplaani ja puha, aga paraku ei jätnud mind maha mõte, et äkki see on jälle yks neid "loovkirjutamise" võtteid, mille kasutamise abil inimesest kirjanikku loodetakse võrsuvat.
Aga ega ma kurda. Ega pealinnas teatris käia saa iga päev. Ja seal oli mitu prominenti ka, kes sel kombel arvatavasti aastapäeva afterparty't pidasid.