Selgub, et luuletusi ei kirjuta mitte ainult naabrinaised, vaid -mehed ikka ka. Ryditalgute ja setu meeste kaudu jõudis minu majaraamatusse imetore ökoloogilisi suhteid looduses kujutav luuletus naabersaarelt Kõinastust. Fotoillustratsioon kujutab loodusluuletuse tegevuspaika talguliste meelevallas (või vastupidi); allnurgas võrdluseks saja aasta tagune pilt Muhu heinalistest Johannes Pääsukeselt. Põle sii saa voastaga muutun suurt midagid.
Sa oled väike niidurüdi,
nii habras, aga südi.
Ma ise vägev isarebane,
nii uhke, nii õnnesegane.
Võigas on mu plaan:
otsus on, et Sind endale ma saan.
Vaikselt luuran-vahin,
Sind ehmatab ju iga sahin.
Siis ühtäkki lahkneb pilliroog
ja õige kiire on mu hoog.
Hambus Sinu imekaunid suled,
magus veri on, kui suus mul sured.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar