Lea

Eks pool aastat Smuuliteadust või viimaks viia vastupidavaimailgi meie seast katuse sõitma. Arutasime juba seminaris, et mis selle Smuuli "Lea" näidendi fenomen just täpselt on; kas see "usuvastane võitlus", mis on tõlgenduseks kivinenud, on ikka ammendav sisukirjeldus, ja kas tõesti ongi nii, et "pahad on pahad ja head on head". Yks kursuse lõputöö käsitles "Lea" lavastuste retseptsiooni ja sealt tuli tegelt ikka kõike muud kui usku ja klassivõitlust, mille Panso esimese lavastuse teemadena väga sisendusjõuliselt kehtestas. Entusiasm haaras mindki ja syndis veel yks tõlgendus:
Tegelikult saaks „Lead“ lugeda ka täiesti seebiooperlikult, kõiki kaheldavaid metafüüsilisi ja ideoloogilisi kihte kõrvale jättes – kui peigmeeste mahajätmise lugu. Kõigepealt jätab peigmees Lea maha ja kuna ta on võimetu olukorda muul moel muutma, deklareerib ta end Jeesuse pruudina (seda ei saa keegi takistada tal tegemast ja see ei jäta omal algatusel maha kah). Kuna Endel ikka ajapikku tasapisi selle mittemateriaalse peigmehe asemele kipub imbuma, tabab Esko reeturlikkus Lead teist korda, kui ta Endli tapab. Ja taas ei jää Leal muud võimalust oma tahet näidata kui sellele vastuseks oma religioosne peigmees maha jätta. Ometigi ei järeldu seetõttu kusagilt ega kuidagi, et temast kommunist saab. Pigem on see selline naise tahte kehtestamine olemasolevate vahenditega (mida ei ole just üleliia palju).

Eks Smuuli loomingus ole seda naisõigusluse alget mujalgi.