Sai nädalavahetusel väikekodanlikult aega veedetud - kodumaise koguperefilmi mekkimiseks mobiliseerusid nagu yks mees kõik kolm generatsiooni kahelt korruselt; kellele mõjus peibutavalt syndmuskoht (Haapsalu), kellele žanr (krimi), kellele syndmus kui niisugune (viibimine kommertskinos).
Oli muidugi positiivne, et ekraanile oli toodud just muuseumitöötajate muresid (nt hirm muuseumi kinnipaneku ees), ehkki lugu ise oli kyllaltki standardne (kohe otsa lugesin Umberto Ecot, kes ytleb, et võte "leidsin vana käsikirja ja toon selle nyyd päevavalgele" on nii äraleierdatud, et selle kasutamist tuleks juba eos võtta kui sygavat irooniat) ja rollilahendused ka suht etteaimatavad (olgu-olgu, Tarvo Sõmer, kes tavaliselt igal pool politseinikke mängib, oli seekord pätt ja Tambet Tuisk oli politseinik).
Kloostris toimuv meenutas muidugi väga tänapäeva teadusetegemist - kloostriylem aga nõuab, et toodetagu talle 1.1. publikatsioone (s.t kulda ja homunkulusi); uurimistöö tegevjuht on see, kelle kätte on näiliselt asetatud see kirves, mis ebasobivad teadlased elimineerib, hoolimata sellest, et ta tegelikult saab aru, et elueliksiiri tegemine (3.2, kui mitte 6.6 tegevus) on olulisem. Ei puudu muidugi ka väike feministlik noodike (kõige andekam noorteadlane on tegelikult naissoost), aga eks ta hukatakse ka ysna kiiresti.
Noh, aga lõpuks ikkagi hea võidab paha kakluse teel.
1 kuu tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar