30.01.14

Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?


Yhes kuus ilmuvate sissekannete arv näitab ilmekalt seda, et taaskord olen ma langetanud otsuse kellast kellani tööl käimise asemel vaesuses virelemise kasuks. Asendustegevustest juba puudu ei tule. TKM identiteedivaevustest ajendatud näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?“ oli yks lõbustavamaid asju, mida ma viimasel ajal näinud. Ka klassitäis näitusega syvitsi suhestuvaid gymnasiste näis täiega lustivat.
Kõik muuseumitöötajad peaksid seda vaatama – ja ka kataloogi lugema, sest see sisaldab suuremat hulka olemuslikke kysimusi kui kolm ajakirja „Muuseum“ aastakäiku kokku.
Nojah, ja siin vist tulebki see skandaalne paradigmaatiline erinevus nähtavale – mina näiteks ka ei arva, et kunst peaks tingimata olema ilus ja vagusi seinal rippuma (nagu ka naisterahva põhiylesanne ei ole mu meelest ilus olla ja vagusi diivanil lebada), vaid on oluline, et ta esitaks kysimusi ja ootaks vastuseid, seda, et iga inimene oma sees neid vastuseid mõtleks ja teistega arutaks. Ei pea valmis tõdedega peale minema, ei kunstis ega elus. Julgus oma seisukohti esitada ja neid teiste omadega võrrelda ja tulemustest omi järeldusi teha, samuti julgus omi seisukohti muuta on vist ikka lastetoa kysimus. 
IMHO meenutab olukord institutsioonis seda, kui vabakasvatusega jõnglastele on uus ja nõudlik bonne tulnud, kes sunnib õhtuti hambaid pesema (loe: esitama enesele vaimse hygieeni seisukohast olulisi miks-kysimusi). Eks ikka on valus, kui mõtlema sunnitakse, miks ei ole.

1 kommentaar:

Unknown ütles ...

... kunst on mõnikord ikka ilus ka, sest loojad ise vabatahtlikult soovivad sellega vaeva näha... midagi koledat luua on tunduvalt lihtsam kui midagi ilusat. Samas nagu Eesti vanasõnagi ütleb: "Ilu on vaataja silmades"... Vagusi diivanil lamamise vastu võitles juba muumimamma, kes nõudis muumipapalt välja puude saagimise õiguse... :-)... aga sealjuures kandis ta ikkagi puudritupsu käekotis ja poputas kõiki kodakondseid.