Teel

Tegelikult lugesin Andrei Ivanovi "Hanumani teekonda Lollandile" ju juba ammu. Väga intensiivne ja mõjuv raamat, kus inimesed on võõral maal olukorras, kus neil ei ole mitte midagi, mitte enam isiklikku ruumigi, kus osa tuleb võtta kaas-pagulaste kõigist kehalistest toimingutest, kui mitte de visu, siis vähemalt läbi pappseinte (ja iseenesest mõista võtavad siis nemad sinu omadest samamoodi osa). Ja erinevaid toimetulekustrateegiaid siis selle kõige sees. Eks igayks läheb lolliks omal moel, selge see, aga sellest on nagu hea raamatu kokkuvõtvaks moraaliks ju vähevõitu.
Tykk aega ei saanud aru, kuidas kõige mõttekamalt kontekstualiseerida. Kuni koitis kevad ja tuli hakata toimetama eksiiliteemalisi artikleid ja lisaks langes mulle sylle punt tudengeid, kes tahtsid igasugustest asjadest töid kirjutada (või noh, kas tahtsid, aga pyydsid paaniliselt miskit välja mõtelda). Yks näiteks tahtis võrrelda Kerouaci "Teel" Sauteri "Indigoga", niisiis olin ma sunnitud "Teel" viimaks siiski läbi lugema, et plaanile hinnangut anda osata. Kunagi, kui esimest korda proovisin (kui seda veel sauterikeelde polnud ymber pandud), jätsin kohe alguses katki, sest ma mõtlesin, et kui peategelane nii loll ja saamatu hääletaja on, siis ma lihtsalt ei kannata seda edasi lugeda. Edaspidi muidugi hääletamine jääb loos tahaplaanile ja asendub tehniliselt võttes car pooling'uga. Ega ma poleks tollal veel neid pikkade autosõidukirjelduste tehnilisi yksikasju ka osanud niiväga hinnata, sest siis mul pold lubegi, aga nyyd, kui läbi Kavilda yrgoru sõidan, võtan ikka käigu välja ja tunnen ennast nagu Dean Moriarty.
Noh, yhesõnaga, Ivanov on nagu Kerouac meets Ristikivi. Hanuman ja Dean Moriarty on oma olekult väga sarnased, selle vahega, et DM-l on nende maastikega, kus ta seikleb, seotud mingidki (olgugi, et armetud) lapsepõlvemälestused, mida Hanumanil muidugi kuskilt võtta ei ole. Ja eksiili äng ja pinnalt maha libisemise tunne on siis Ristikivilt.

Kas pagulusel ja kodumaatusel on eriline side jutustamise kui elukunstiga, mille abil saab purustatud maailmu tagasi kokku panna? Kas pagulane on krooniline jutustaja? Kirjutades oma elust teekonna metafoori raames, võib jutustaja järjestada oma lugu, korrastada oma elatud elu kaootilist materjali. [---] Pagulane asub ühes kohas, kuid mõtleb teisele, oma kaotatud kodule: ta on homo duplex. Ta mäletab, kuid ettekujutusvõime täiendab mäletamist, täites lünki ning pragusid. - nagu kirjutab prof. T.K. peatselt ilmuvas Methises.