Pilved

Ma olen need hallid pilved
kõrges jahedas taevas
laskuva sügise veerel
viimase valguse varul.

Pilved libisevad minusse
läbi silmade,
läbi tuuleklaasi,
läbi maantee
puudesälgu põhjas.

Need pilved on minu sees.
Ykskõik, kuhu ma lähen.
Ykskõik, kui kaua.


Järjekordne road poem, yhtlasi synnipäevatervituseks Ene Mihkelsonile.