Tähekerjus

mu peegelpilt on pisut pikem must
ma lepin taga kurjas kui ka hääs
mu meel on nonde teiste pärast must -
mu vaenlased end varjavad mu pääs

see elu-surma pääle heitlus endas
on pannud paljud vangutama päid
ka peegelpilt on tumm kui kogelen tas -
ja palju sõbralt ikka tahta täid

nüüd püüan unedes neid tabada
kuid iga sunnik sääl on nõnda kaval
et päeviti mu pääs on vaba ta -
ja pea siis ilumaski elulaval

ma mõtlen ühel päeval lõhun kapsa -
ja tapan kõik kes täidavad mu pääd
siis peegli varjus võta kõva naps sa
hää sõber kes sa sinna maha jääd


See luuletus on mul viimased poolteist-kaks nädalat aeg-ajalt kummitanud. Nyyd on lugu läbi ja rahu maa peal. Aga kahju on ikka.