1944

Riskin olla ebapatriootlik tõbras, aga ytlen, et minule avaldas 1944 mittesoovitud muljet. Sihuke soolikad-lendavad-puu-otsa-film*, mille struktuur on põhimõtteliselt kolmveerand tundi tapmist ja tampimist - hingetõmbepaus korteris - kolmveerand tundi tapmist ja tampimist - hingetõmbepaus korteris. Olen nõus mitte-eestlasest filmivaataja U.-ga, kes osutas, et naine peaks olema selle filmi sõlmtegelane, sest tema on lõppeks see, kes kogu selle saasta isikliku valuna isiklikku kraesse saab, aga tema ainult naeratab malbelt nagu postkaart. Et mis ma tahan ytelda, et selliseid lugusid saab rääkida märksa nyansseeritumalt.

--------------
* See väljend ei ole meelevaldne metafoor. Olen viimasel ajal tegelenud oma vanaema mälestuste yles kirjutamisega. Oma vennast rääkis ta järgmist: Vend Kusti sai ka sõjas surma. Viidi Tallinnast ära [ilmselt 1941. aasta mobilisatsiooniga]. Matsi Kusti oli näinud, kuidas tal Luki all lasti jalad alt ära ja siis soolikad puu otsa. Emale tuli teade, et teadmata kadunud.