Mmmm, milllline raamat! Nagu šokolaad. Ja kuna mulle meeldib šokolaadi syya tahvlikaupa, siis ei läinud ka lugemisega kauem kui kaks päeva. Lugemise plaan oli juba ammu, eks see saatus siis loksutas meid viimaks kokku, kui teda mineval nädalavahetusel kyla peal esikus trepimademel vedelemas nägin ja selgus, et ma võin ta lausa endale saada, kui tahan. Tahan, tahan.
Yhekorraga nii paks katoliiklik postmodernism kui ka suurepärane stiil ja mahedalt vulisev lugu. Nii maius kui muusika, nagu ytles rebane, kui torupilli järas. Lapsed mitu korda kysisid, et mis ma seal naeran, sageli ei saanud seda alaealistele päris yks-yhele reprodutseerida.
Imekombel tundus isegi Lima seal suhteliselt talutava linnana, ehkki laivis pole ma vist ikka Limast kohutavamas paigas kunagi olnud.
Ma ikka lootsin kuni lõpuni, et äkki tal ei õnnestu tädi Juliaga abielluda, aga teisalt oli see väga õpetlik meeldetuletus, et inimeste (tegelaste) elud jätkuvad ka peale seda, kui lugu ise juba läbi on.
Ja ka don Pedro Camacho kuju on väga õpetlik - kui inimene ennast liiga tõsiselt võtma hakkab, kyll siis tema katuse pealt ära sõitmine on ainult aja kysimus. Olgu see kõigile hoiatuseks.
1 kuu tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar