Oi kurat, misuke raamat! Ühe eblaka tsiki elu
sõja-Soomes ja selle järel. Ma pidin tegelikult öösel tööd tegema, mõned kirjad
ära kirjutama, et hommikul 8 ja 9 vahel saaks ’send’ nuppu vajutada, et
kirjadele viisakam kellaaeg külge jääks, aga selle asemel lugesin „Everstinnat“.
Tõlget küll, aga vbl olekski originaalist liiga kõva laksu saand. Ja lõpuks
laseb ta oma verest, pasast ja soomülgastest läbi käinud peategelasel ennast
uuesti üles ehitada, see on ka väga inimlik ja helge. Meespeategelase kuju tuli
tuttav ette Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ episoodilise
kõrvaltegelasena, kellel kah need sugutung ja surmahirm ikka tihedalt käsikäes
käisid.
Oijah, seab ikka asjad tiba teise valgusse,
nii „Polkovniku lese“ kui ka näiteks tädi Tinni, kes sõja ajal linna läks ja
pärast ühe kingsepaga lastetus abielus oli ja võõrastel ennast Ainoks hüüda
lasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar