Riigitelevisioon vahendas EW100 kingitust, millele viisakas inimene muidugi suhu ei vaataks. Aga-aga. Kõik Eesti loodusfilmi klišeed olid taaskord ilusti reas, viimne kui üks: rähn, soo, luigelend ja tiivavihin, kiirendusega üle taeva tõttavad pilved ja päikese poole sirutuvad ülased, leelotamine ja trummimütsud, tuules lipendav ämblik, kes väljendab mõtet, sekka ka pisut põdrapornot, kaadritagune hauatagune meeshääl looduses toimuvat selgitamas ("Jäälinnul on vaja poegi toita. [Plumps!] Vilunud liigutusega lööb jäälind kala uimaseks ja viib pessa poegadele." "Pesas on ilge lebra." "Iiii, emme, ära ole kogu aeg nii kriiitiline," reageerivad viksid varateismelised, kes on pedagoogilistel eesmärkidel samuti teleka ette üles rivistatud), mitte ühtegi viidet inimesele, inimtegevusele ega inimtekkelisi objekte kaadris. Puhtalt tuulte tahutud.
1 kuu tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar