Kunst ja elu

Vahepealne mõttepaus oli tingitud liigsest kultuurihuvist. Heritage Toronto matk linna vähetuntud jäärakutesse ja vana tellisetehase juurde oli väga tore, aga ilm oli külm ja vihma sadas ja paar päeva oligi pouslaki tõttu vahelt kadunud nagu niuhti. 

Oleme aga jätkanud reide ümbruskonna mänguväljakutele omal käel (soomlaste rajatud Sibeliuspuisto paistab iseäranis silma oma suurepäraste ronimisvõimaluste, sh üsna soliidse ronimisseinaga), selle käigus leidnud ka muid muinasjutulisi nähtusi (vt joonis 10).   

Joonis 10. Üks mees (?) on võtnud vaevaks kaunistada oma garaaži küljesein ja uks tuhandete teokarpide, klaashelmeste, vanade pannide, puukujukeste, pisifiguuride ja puuklotsidega. Kleepaineks on kasutatud silikooni, mis tähendab, et mõne aasta pärast pudeneb see ilu koost, kui silikooni kasulik eluiga on lõppenud ja ta jäigaks muutub. Juhin veel tähelepanu asjaolule, et risti kujutised on maitsekalt valmistatud veinipudelikorkidest. 

Joonis 11. Eelmisel aastal nägin MAFFil filmi Hiina (?) vesikressikorjajast ja kui siin korealaste juurikapoes sama taim virnast vastu vaatas, tekkis loomulikult vastupandamatu isu teda näksata. Täitsa söödav hein on. Tegin ka redise-vesikressi hautist, sest see korealaste komplekteeritud peotäis oli ikka liiga suur lihtsalt toorelt nahka pistmiseks. Peenikene nimi on tal vist ürt-allikkress ja kasvab külmas voolavas vees - selle taustateadmisega oli muidugi ka kressikorjaja elust jutustav film natuke arusaadavam, iga hommik käsi ja jalgu pidi paar tundi allikas solberdada pole nõrkadele. 

Joonis 12. Natuke koduilu veel. Kodukäsitööna valminud mosaiikplaat Toronto teletorni kujutisega, paigutatud College street'i kandis eesõue hullu hoarderikompositsiooni. Siin, nagu näeme, on sideainena kasutatud makroflexi, mis samuti mõne aja möödudes hävinematute, kuid pudedate tükkidena laia maailma laiali kandub. Aga mis tänapäeva materjal seda ei teeks. 

Täna läheme raamatukokku

 Brutalism on selle arhitektuuristiili nimi, seotud sõjajärgse ülesehitustööga läänemaailmas. 

Toronto ülikooli raamatukogu peahoones on ühendatud betoon ja loodus. Maja on disainitud nii, et ta peaks meenutama paabulindu, kes on tarkuse sümbol. Kaela sees on tal haruldaste raamatute kogu, aga kõik ülejäänu on ka paksult lahedat staffi täis. Ei saa salata, mulle see kõik hirmsasti meeldib. On selline tugev ja usaldusväärne värk. Ikka betoon ümber ja raamatud sees, mida sa hing veel tahad.  

Avahoidlariiuleid on kokku 12 korrust ja erinevalt Tartu ülikooli raamatukogust ei paikne need keldris, vaid ikka jumalale ligemates sfäärides (ja nagu näha, on ka päevakajalistes värvides), nii et riiulite vahelt võib ka muuseas vaadata, kuidas päike Lääne-Toronto kohal looja läheb. Nagu näha, võttis käe pisut värisemagi. 

Ja sellist raamatukoguhoiutehniliste abivahendite kogu nägin ma ka esimest korda elus: paksust saepuruplaadist hoolikalt välja saetud ja ümaraks voolitud selgadega raamatumulaažid, mis märgistavad hoidlariiulitel ebastandardseid trükiseid, mis suuruse tõttu ise kusagil mujal lebavad. Siis see klots juhatab, kuhu vaadata. 

Üldse tundub, nagu oleks kuskile heaoluriiki sattunud. Kõik on nii rahulikud ja lahked ja kõik asjad on neil nii viimsete pisiasjadeni läbi mõeldud, et otse nutt tuleb peale. Ju see ikka näeb, misse veel nähe suab.  

Koht ja kohatus

 Käisin kohtades. Vt jooniseid. 

Joonis 5. See ei ole putukahotell. See on arhitekt Henno Sillaste projektide kogu Välis-Eesti muuseumi arhiivis. Seal keldris on veel väga palju põnevaid asju, kahtlemata veedan seal veel nii mõnegi tunni. Või päeva. Või nädala. 

Joonis 6. See ei ole niisama tool. See on Eesti-uuringute õppetool, millel igapäevaselt istub prof. Andres Kasekamp. Eriti juhin tähelepanu seinal olevale kaardile - see on Rootsis välja antud Eesti koolide õppevara, kus on näha Eesti oma sõjaeelsetes piirides. 

Joonis 7. Ja see siin on pragu. Päris konkreetne pragu seina ja põranda vahel, mis on seal asja pärast. Toronto konservatooriumi kontserdisaal on nimelt ehitatud muust hoonekehandist eraldi seisvale betoonpadjale, et ümbritsevast keskkonnast tulev müra ja vibratsioon (liiklus, metroo jm) kontserte ei segaks. 

Üks lahke turvamees näitas seda, ta oli ise ka alles äsja teada saanud.

Vaatlusi maailmale kaheksateistmendalt korruselt

Eelmine postitus pisut enam kui aasta tagasi lõppes tõdemusega, et "edasi polegi midagi". 

Selgus siiski, et on. Esimene ööpäev Kanada pinnal hakkab ümber saama. Töökohale täna veel ei jõudnud, aga elukoha välja- ja välisvaade on järgnevad (vt joonis 1, 2). 

Joonis 1. Toronto südalinna lõunapoolne osa õhtasel ajal. Paremas servas teletorn. 

Joonis 2. Ovaaliga märgitud kohast toimuvadki vaatlused ja sideseansid. 

Tänane päev on möödunud peamiselt kodukaunistamise tähe all (vt joonis 3, 4).

Joonis 3. Tähelepanu! Asute eestluse levialas! Isegi juhtmed on siin sinimustvalged. 

Joonis 4. Ise ka imestan, kuidas mul õnnestus peaaegu riiulitäis raamatuid käe otsas kohale tassida. Eks kohver andis selle käigus ka otsad, aga tegelikult oligi tema õige omanik (keegi Papadopulos) juba mitu aastat ja kolm kolimist tagasi temast loobuda otsustanud. Kõik järgnenu on juba puhas boonus. 

Sissejuhatuseks võib niisiis öelda, et erakordselt kena on kõik.  

p.s. Kohvrist ja pakkimisest veel. Jõudsin juba muretsema hakata, et kas assistendi aluspüksid jäidki kõik maha, v.a need, mis jalas on. Aga ei! Tarvitses vaid jalanõude lahti pakkimiseni jõuda ja seal nad olidki, ilusti talvesaabaste sisse mutsitud.