Kunst ja elu

Vahepealne mõttepaus oli tingitud liigsest kultuurihuvist. Heritage Toronto matk linna vähetuntud jäärakutesse ja vana tellisetehase juurde oli väga tore, aga ilm oli külm ja vihma sadas ja paar päeva oligi pouslaki tõttu vahelt kadunud nagu niuhti. 

Oleme aga jätkanud reide ümbruskonna mänguväljakutele omal käel (soomlaste rajatud Sibeliuspuisto paistab iseäranis silma oma suurepäraste ronimisvõimaluste, sh üsna soliidse ronimisseinaga), selle käigus leidnud ka muid muinasjutulisi nähtusi (vt joonis 10).   

Joonis 10. Üks mees (?) on võtnud vaevaks kaunistada oma garaaži küljesein ja uks tuhandete teokarpide, klaashelmeste, vanade pannide, puukujukeste, pisifiguuride ja puuklotsidega. Kleepaineks on kasutatud silikooni, mis tähendab, et mõne aasta pärast pudeneb see ilu koost, kui silikooni kasulik eluiga on lõppenud ja ta jäigaks muutub. Juhin veel tähelepanu asjaolule, et risti kujutised on maitsekalt valmistatud veinipudelikorkidest. 

Joonis 11. Eelmisel aastal nägin MAFFil filmi Hiina (?) vesikressikorjajast ja kui siin korealaste juurikapoes sama taim virnast vastu vaatas, tekkis loomulikult vastupandamatu isu teda näksata. Täitsa söödav hein on. Tegin ka redise-vesikressi hautist, sest see korealaste komplekteeritud peotäis oli ikka liiga suur lihtsalt toorelt nahka pistmiseks. Peenikene nimi on tal vist ürt-allikkress ja kasvab külmas voolavas vees - selle taustateadmisega oli muidugi ka kressikorjaja elust jutustav film natuke arusaadavam, iga hommik käsi ja jalgu pidi paar tundi allikas solberdada pole nõrkadele. 

Joonis 12. Natuke koduilu veel. Kodukäsitööna valminud mosaiikplaat Toronto teletorni kujutisega, paigutatud College street'i kandis eesõue hullu hoarderikompositsiooni. Siin, nagu näeme, on sideainena kasutatud makroflexi, mis samuti mõne aja möödudes hävinematute, kuid pudedate tükkidena laia maailma laiali kandub. Aga mis tänapäeva materjal seda ei teeks. 

Taaralapsed

 Leide teistest dimensioonidest (maja pealt). Saaremaa maavalitsuse väljaanne Meie Maa, reede, 24.08.1990. 

Metsaminek

Toimus perekondlik kaks õhtut kestnud filmimaraton "Into the Wild" (nii pikk, et ühe õhtuga põleks jaksanud ää vaadata). Kakskend aastat tagasi ma oleks seda filmi ilmselt vaimustusega tervitanud ja veetnud pikki õhtuid sõpradega teed lürpides selle üle arutades. Praegu olen ma vana ja küüniline mutt, kelle meelest on tegu pikaleveniva Darwini auhinna kandidaadi tutvustusega.
Saatuslikuks saab peakangelasele etnobotaaniliste teadmiste nappus. Mõned mehed püüavad teda teel küll pisut järele aidata, õpetavad laskma ja kassi oravat nülgima ja annavad kalapüügivarustuse, mida me aga ei näe teda filmi jooksul kordagi kasutamas. Ilmselt ei käi ta jõe ääreski, kui talle filmi lõpu poole tuleb suure üllatusena, et veetase jões on tõusnud sellevõrra, et ta sealt enam üle ei pääse (ega see, et ta minnes ilma tugikaikata külma ja kiirevoolulisse vette astub, ka eriti mõistlik ei old). Aga on näha, et ta loeb Jack Londoni raamatuid, mis viib mõted muidugi meesuurimuslikele radadele -  üldiselt ikkagi jahipidamine väljendab ürgmehelikkust märksa ikoonilisemalt kui ridvaga jõe ääres passimine. Nii et võib-olla oli siin ikka kultuurilistel representatsioonidel suurem roll kangelase hukkumisel kui tema enese lollusel, mine tea.
Teisalt jälle - kui filmi sõnum on see, et ebamäärane unistus vabadusest pluss raamatute lugemine võrdub enneaegne ja hale surm, siis sellele nagu ka siiski hästi alla ei tahaks kirjutada.