Kunst ja elu

Vahepealne mõttepaus oli tingitud liigsest kultuurihuvist. Heritage Toronto matk linna vähetuntud jäärakutesse ja vana tellisetehase juurde oli väga tore, aga ilm oli külm ja vihma sadas ja paar päeva oligi pouslaki tõttu vahelt kadunud nagu niuhti. 

Oleme aga jätkanud reide ümbruskonna mänguväljakutele omal käel (soomlaste rajatud Sibeliuspuisto paistab iseäranis silma oma suurepäraste ronimisvõimaluste, sh üsna soliidse ronimisseinaga), selle käigus leidnud ka muid muinasjutulisi nähtusi (vt joonis 10).   

Joonis 10. Üks mees (?) on võtnud vaevaks kaunistada oma garaaži küljesein ja uks tuhandete teokarpide, klaashelmeste, vanade pannide, puukujukeste, pisifiguuride ja puuklotsidega. Kleepaineks on kasutatud silikooni, mis tähendab, et mõne aasta pärast pudeneb see ilu koost, kui silikooni kasulik eluiga on lõppenud ja ta jäigaks muutub. Juhin veel tähelepanu asjaolule, et risti kujutised on maitsekalt valmistatud veinipudelikorkidest. 

Joonis 11. Eelmisel aastal nägin MAFFil filmi Hiina (?) vesikressikorjajast ja kui siin korealaste juurikapoes sama taim virnast vastu vaatas, tekkis loomulikult vastupandamatu isu teda näksata. Täitsa söödav hein on. Tegin ka redise-vesikressi hautist, sest see korealaste komplekteeritud peotäis oli ikka liiga suur lihtsalt toorelt nahka pistmiseks. Peenikene nimi on tal vist ürt-allikkress ja kasvab külmas voolavas vees - selle taustateadmisega oli muidugi ka kressikorjaja elust jutustav film natuke arusaadavam, iga hommik käsi ja jalgu pidi paar tundi allikas solberdada pole nõrkadele. 

Joonis 12. Natuke koduilu veel. Kodukäsitööna valminud mosaiikplaat Toronto teletorni kujutisega, paigutatud College street'i kandis eesõue hullu hoarderikompositsiooni. Siin, nagu näeme, on sideainena kasutatud makroflexi, mis samuti mõne aja möödudes hävinematute, kuid pudedate tükkidena laia maailma laiali kandub. Aga mis tänapäeva materjal seda ei teeks.