Täna tahan teile jutustada tripist paralleelreaalsusesse. Ei, see ei ole seotud sellega, et ma lähedalasuvast kasutatud raamatute poest leidsin David Rothenbergi vaalalauluraamatu, mille koosseisu kuulub ka CD liikideülese koosmusitseerimise näidistega. See on seotud sellega, et ma kulgesin kogemata jala (üksi, aeglaselt, mitte rattaga, nagu tavaliselt) mööda kodutänava idapoolset osa, mis on palistatud peenikeste ilubutiikide ja luiivuittoonidega. (Vanasti olnud ühe brändipoe asemel eesti pagariäri, aga see oli juba ammu aega tagasi.) Enne, kui arugi sain, olin irvakili poeuksest sisse lohistatud aktiivse daami poolt, kelle inglise keel ei olnud just veatu, entusiasm ilutoodete alal aga seda suurem. Pakkumisel oli looduslik kollageeniseerum, mis tõmbab sirgu nii kortsud otsmikul kui kottis silmad (tõsi, kuna päev algas töörühma koosolekuga hommikul kell kuus, sest skandinaavlased juba väljaspool oma tööpäeva asju ei aja ja see on oma viga, et ma Kanadas viibin, mistap silmad tõesti ei olnud peas just säravaimas seisus), mida tuleb kasutada üks kord nädalas üheks ööks peale määrituna üheaastase perioodi vältel, aga mitte kauem. Hind 400 toltsi. Poest välja saamine nõudis omajagu pingutust, viimases hädas olin valmis isegi jagama Tobago saare elanike ilunippi – seal nimelt saavad kõik kodanikud oma vajaliku kollageeniannuse kätte iganeljapäevasest lehmasabasupist –, aga õnneks lohistati sisse järgmised ohvrid ja mul õnnestus tähelepanu hajumist ära kasutades putket teha.
Mida see elu
mulle siis nüüd selle õppetunniga ütelda tahtiski?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar