Ökofeminism

Õnnekonverents oli ka tore. Mõningasest tagasisidest võib vist järeldada, et poetäie (pidu toimus endises Nooruse poes, praegu TKK galerii) rahva seas ikka paar tykki oli, kellele ökofeminismi teema hinge läks.
Kogu oma kymmet lehekylge kõnet blogisse yles panna oleks vist natuke kurnav, aga olgu siis emadepäeva puhul valitud katkendeid. Et pole siis päris ilmaasjata kirjutatud 8) Ja tervisi synnipäeva puhul Maile, kes emakohustuste tõttu Õnnekonverentsile ei jõudnudki.



Ökofeminism on feminismi marginaalne oksaharu, mida isegi paljud feministid heal meelel oma puu kyljes kuivamas näeksid. Ometi elab ta tasapisi edasi ja võtab aeg-ajalt erinevaid ja kummalisi vorme, nii et temast täit ylevaadet omada on suhteliselt raske. Ka ökofeministlik kirjandusuurimus on laias maailmas täiesti olemas olev valdkond, mille tarvitamisel kodumaises kontekstis võiks olla ka mõningane pedagoogiline ja pilti avardav mõju.

Keskseks ökofeminismi organiseerivaks kysimuseks võiks lihtsustavalt pidada kysimust naise ja looduse suhtest: kas selline spetsiifilist laadi suhe on olemas, ja kui jah, siis mis sellest järeldub? Kas naise seostamine loodusega on naisi pigem alavääristav või annab eeliseid, mida meestel ei ole? Kui me eeldame, et meestekeskne kultuur määratleb ja kasutab naisi ja loodust enda huvides ära sarnaste strateegiate abil, siis kuidas selliseid strateegiaid ära tunda ja peatada? Kas naise keha ja seekaudu ka kogemus on midagi põhimõtteliselt mehe omast erinevat, looduslähedasemat ja seeläbi paremat või tuleks looduse ja kultuuri vahelise stereotyypse lõhe yletamise huvides selline jutt hoopis jätta?

Ökofeministliku kirjandusuurimise yks olulisemaid eesmärke (P. Murphy järgi) peaks olema emantsipeerumise strateegiate loomine või neile osutamine, kui kirjanik on mõne sellise oma teoses juba konstrueerinud. Minu eesmärk on näidata, et Puhastuses just yks selline strateegia leidubki.

Juttu väga lyhidalt kokku võttes võib ytelda, et ökofeministlikult lugedes on Puhastus raamat, mis räägib naistevahelisest solidaarsusest ja hoidistamisest kui seda alal hoidvast mehhanismist. Hoidistamine on ökofeministlik tegevus sedavõrd, kui see aitab naistel tulla toime ellujäämiseks vajalike varude soetamisega ja samal ajal olla teadlikus, vahetus ja informeeritud kontaktis neid ymbritseva looduskeskkonnaga. Mehed ei ole selle asja juures yldse vajalikud. Kogu „Puhastust“ võib lugeda kui naissolidaarsuse lõhkumise ja taasloomise katsete lugu; seda ei pea ylepea ilmtingimata keskendama Hansule, traumale või rahvuslikule narratiivile. Naiste jaoks fundamentaalne kysimus, mis läbib kogu teksti, on minu meelest järgmine: kas olla mehe funktsioon või lyli naiste põlvkondlikus ahelas? Kumb jääb peale? Kas on võimalik leida tasakaal?

Naised tulevad ise toime, nagu ka tekstis korduvalt rõhutatakse. Toime tuleku juures on muidugi huvitav märkida, et algul räägivad õed sellest, kuidas nad koos toime tulevad. Mingist hetkest alates otsustab aga Aliide, et ta peab omaks võtma välise reaalsuse mehekesksed mängureeglid ja yksi naisena toime tulema. See ei õnnestu tal siiski eriti hästi; ta ei suuda luua sidet järgmise põlvkonna naisega ehk oma tytrega; naissolidaarsuse vältimatu idee saabub tema juurde tagasi hoopis Zara kujul.

Noh ja olekski nagu lyhidalt kõik.