Smuul

Kuna täna on Juhan Smuuli synnipäev, jäävad teiseks korraks muljed nii eilasest Tuuliku/Lennuki/Kuressaare Linnateatri "Varese" etendusest kui ka Hindi "Tulemehest". Kahtlaselt saareline aines niiehknii. Muidugi, kunagi noomis yks kena Muhu-kooli-vend mind selle eest, et kuidas ma tahan midagi kirjanduse kohta arvata, kui ise pole isegi kõiki Uustulndi "Tuulte tallermaa" osi läbi lugenud. Teine samateemaline ärevakstegev asjaolu selgus esmaspäeval, tagasiteel linnast töötuks registreerimast, kui autos viibinud isikutest koosnev juhuslik valim muhulasi oli 3/4 ulatuses lugenud "Musta pori näkku" ja mina olin ainus, kes ei olnud... Töötukassa järjekorras istutud aeg aitas muidugi tublisti kaasa "Tulemehe" läbilugemisele, ka atmosfäär oli sobiv.
Aga mitte Aadul pole täna synnipäev. Tervituseks Juhanile muhuluuletaja Irma Järvesalu kirjutatud salm ja pilt talvisest monumendist Andruse veski taustal.

JUHANILE

Kasvab vetikaid paadikiiludel,
iseenesest läbi ja külge.
Sinus Koguva kauge ookean,
Suur väin ja kõik tema hülged.

Merenukrust Sa põed
ja varvastes külade tolmu.
Tooma räästaaluses veel
miskit igavest kaigub ja hõljub.

Lumes humal ehk kergitab
end pilvedekõrguse ligi.
Juhan mäe peal, koduse taeva all
temas mere ja Muhumaa vägi.





Jah, ja Muhu Muuseum, Juhani maine ja vaimne kodu... Juhani "karakterid" tegutsevad siin ikka edasi, tee või tina. Algul ristiisa Mihkel Muhu monoloogidest, siis hingeline yliõpilasneiu Sõgedate kylast ("Õhtu Nekrassoviga"), siis Mare Tüürimees, ja nyyd on siis koitnud Kohviveski tähetund.