Vares

Kuressaare Linnateatri „Varest“ käisin Orissaare kultuurimajas vaatamas. Mineva aasta lõpul tahtsin Kuressaarde minna, ostsin kaks piletitki ära, aga poliitilistel põhjustel jäi minemata. Seekord lendasin madalalt ja ostsin pileti alles samal päeval, kui oli silmaga näha, et lapsed õhtuks eriti haigeks ikka ei jõua jääda. Poliitika on ka nyyd möödas, nii et sealt takistusi ette näha ei olnud. Ja ostsin yhe pileti, ainult enda jaoks, ehkki alati olen varem ostnud kaks, et huvitavam oleks. Ja alati on olnud lõpuks ilge häda selle teise pileti mehelepanekuga.
Orissaare kultuurimaja on sihuke stalinistlik ehitis ja lavaeesriiet seal ka ei ole, aga mo meelest pole see kunagi teatrielamuse saamist seganud. Näiteks Kiviräha „Aabitsa kukke“ käisin ka Orissaares vaatamas, ja väga hea oli. „Vares“ nii hea ei olnud. Pigem ikka rahvateater kui teater. Niikaua kui nalja tehti, oli kõik tore, aga nendes kohtades, kus oleks pidanud hinge kinni hoidma, läks deklameerimiseks. Eriti ma mõtlen neid lindude tapmisega seotud monolooge. Ja tegelikult see kõige esimene luigetapmise seletus oleks võinud yldse ära jääda – sellist asja ei seletata mitu korda ja valju häälega, eriti mingile suvalisele varesele. Väike umbusk ja distants nonni suhtes võiks ju sissejuhatuseks ikka olla! Selle asemel oleks võinud hoopis „poiste elu“ kohta paar lauset ytelda või midagi.
Nojah, kyll ma juba teaks, kuidas õigesti tuleks teha! Aga seda tunnet olen ma Kuressaare Linnateatri etenduste puhul paraku varemgi tundnud.
Lilli sai etenduse lõpus ainult Piret Rauk, sest ta on Orissaarest pärit, aga mo meelest oleks vähemalt Mardu osatäitjale kah ikka paar lilleoksa ära kulunud.



Pildil on peale varese (raamatu sees) veel yksik lind mere kohal ja kollektiiv tuhkapäevakärbseid.