Pisitrykis

Sattusin täna käima väga huvitaval seminaril, mis oli kyll peamiselt suunatud raamatukoguhoidjatele, aga minusuguselegi väga huvitav, pyhendatud pisitrykistele. Raamatukogunduslikus mõttes tähendab see hulgi arvele võetavat lyhiajalise tarbimistähtajaga loodud pisipahna, kultuuriloolises mõttes aga on sellel enamasti ajas aina suurenev väärtus, sest sageli saab ainult pisitrykistelt aastakymnete pärast detailset informatsiooni mingi syndmuse või inimeste elujärje & olme kohta. Seda, mis kujuneb ajaloos syndmuseks ja mis mitte, saab kindlaks teha ainult tagantjärele, nagu ytleb Juri Lotman; niisiis võib mõttetuna tunduvate lendlehekeste ja buklettide alleshoidmine näidata oma tõelist palet ja väärtust alles ajal, mida koguja enda silmad enam ei näe. Seminaril esinenud bibliofiilide esindaja ytles, et tema teada ei ole Eestis kedagi, kes tegeleks ainult pisitrykiste kogumisega. Oleksin tahtnud pysti hypata, õhinal kätega vehkida ja hõisata, et mina! mina'p see olen! - aga ma ei ole ju bibliofiil... Niisama kogun endale kapi otsa kastidesse kõiksugu turismi & koduloo alaseid pisitrykiseid, peaasjalikult eesti loodusvaatamisväärsuste kohta. Systematiseeritud nad ka ei ole. Kui kunagi pensile jään, siis korraldan.