Veel pool aastat tagasi olin kindel, et minul ja digitaalsel kultuuripärandil ei ole yksteisele midagi ytelda. Tänane reaalsus on see, et ma esinen blogieksperdina, valutan sydant e-kirjade edasise saatuse pärast, vilgun kaudu digitaalse säilitamise koolitusi ja peale kolmandat klaasi veini suudan sundimatult kõneleda emuleerimisest ja XML-kapslitest. Ja kirjutan digitaalse kultuuripärandi pikaajalise säilitamise teemalisi luuletusi.
Ootame kymme aastat.
Siis on näha, mis saab.
Kas meil on failid alles.
Kas neid ka lahti saab.
Ootame kymme aastat.
Siis on meil uuem aeg.
Kellel on silmad, see vaatab.
Kellel on keel, see loeb.
2 nädalat tagasi
2 kommentaari:
Selge. Pärast kolmandat klaasi veini ei saa ma Su jutust enam sõnagi aru. :P
:) need kapslid, need muutusid mu ettekujutuses üsna konkreetseks: pealt valged, alt kollased, ja piklikud - ristipidi poolitatud, peenes kaldkirjas peal XML.
Postita kommentaar