Mõista-mõista, millisest kirjandusteosest pärineb järgmine katkend:
Kui hea see on, et mu süda on võimeline tundma sellise inimese lihtsat, süütut lõbu, kes paneb lauale kapsapea, mille ta ise on kasvatanud, ja sel ühel silmapilgul korraga maitsta võib niihästi kapsast kui taas nautida ka seda kaunist hommikut, mil ta taime istutas, ja kõiki neid ilusaid päevi ning meeldivaid õhtuid, mil ta kapsast kastis ning selle jõudsast kasvamisest rõõmu tundis!
Vihje: tegu on maailmakirjanduse klassikaga ;)
1 kuu tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar