Yheteise järge viimaks käidud ja nähtud Puhastus ja Mary Poppins. Mõlemate puhul on raamatud mulle kohutavalt meeldinud ja - ilmselt selle tagajärjel - lavastused sama suurt muljet ei avaldanud. Mitte, et miskit otse pahasti oleks old, aga yllatusmomente ka ette ei tulnud.
Mary Poppinsi yle ma kaebleks rohkem, täpsemini kyll kavalehe yle. Aga võib-olla on kavaleht ka ainult lihtne tööriist ja kurja juur asub hoopis kaugemal (vrd pereisa Banksi probleemide juurega). Minu meelest on pehmelt öeldes kurb, kui mingi MTI laseb endale lahkesti palju raha maksta ja siis pakub eksklusiivse kokkuleppe alusel autoriseeritud materjale, mille alusel aborigeenid peavad töötama, sest mina sa tea, äkki muidu muudavad veel lavastuse sõnumi või mõne selle elemendi ebastandardseks ja mõnel meelelahutusasutuse kliendil jääb viimati garanteeritud elamus saamata.
Yks väheseid asju, mida ma etenduse jooksul huviga ootasin, oli, kas Karol Kuntsel ehk mõne repliigi oma rollis ka eht saarlase intonatsiooniga ytleb (sest muarust roll seda pmõtselt võimaldaks), aga ei ytelnud. Võib-olla on sedalaadi eksperimentide keeld lavastusjuhistega reglementeeritud (kavalehel on öeldud, et kokni aktsendiga Bert olnud filmis väga kole). Ja kavaleht yleyldse. Esimeses pooles on suht ylejala visatud tõlked mingist anonyymsest blabinast, mis ei räägi meile niivõrd Mary Poppinsist kui teos(t)est ja karakterist, vaid keskendub tema autori eraelule ja Hollywoody filmidele. Kavalehe tagumises otsas on aga lihtsalt laval toimuva ingliskeelne synopsis, mille funktsioon eesti keeles eesti lastele suunatud etenduse juures jääb mulle hämaraks. Hiiglam hulk inimesi on yles loetud, kes kõik lavastuse juures tööd on teinud (ja seda on tõesti palju tehtud ja uhke on), aga kavalehele keeletoimetajat ja korrektorit siiski pole jagunud (“ning vihkas animatsioone”, “võttis teise poole auhindadest”, “andis vanaproua talle 1993 loa”, “vanemad eirasid teda”; “soome keel / Finnich”). Eks muidugi on väiklane nii suure töö juures nii pisikeste asjade kallal närida, aga ikka on kahju, et kapitalistlik masinavärk käsitöönduslikest nyansikestest eriti ei hooli.
Käkkidele kyll meldis, langesid kella viiest päevaunele ega pidanud vajalikuks õhtusöögi pärast yles tõusta.
P.S.
Hakklihamasin oli postituse pealkirjas sellepärast, et ma tahtsin teemat Karol K. kaudu veel Hans Peki ja Õige eestlase vaheklippideni arendada, aga hetkel ei tundu see enam otstarbekas. Vaheklippidest siiski nii palju, et Saare naise (ja mehe) kujutus vastas sajaprotsendiliselt käesolevale etnograafilisele reaalsusele ja semiootik oma isaga pakkusid ka päris kõva samastumisainest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar