Kodune kontsert

Ei tea, kas oli juhus või mitte, aga täpselt aastase vahega oli BG jälle Tallinnas. Eks mina muidugi ka, mis kahtlemata juhus ei olnud. Pilet oli eelmise korraga võrreldes äbemata kallis ja heli kehv, aga eks võimalus peale kontserti oma silmaga Ohvitseride maja laemaali (vt joonis 5) kontempleerida maksab ka midagi. Autogramme seekord ei jagatud, ehkki lava ees tantsimist ja hängimist ei keelatud, nagu vendade Rebaste peenikeses saalis eelmine aasta. "Me oleme Akvariumi ikka tantsumuusika bändiks pidanud," nagu ytles BG. Ta ytles ka palju muid toredaid asju, vastates kuulajate poolt talle korvikesse kokku kantud kysimustele, jättes kõrvale need, mida ta nimetas "symbolistlikeks" (hea eufemism).Ulrike vilunud konverentsimoderaatorina ikka kibeles, et tuleks ka miskit kysida, aga eestlase pikad juhtmed sedakorda es võimaldand. Plaat 21. sajandi olulisemate lauludega sai pärast siiski soetatud. Kohati tunduvad meloodia ja hääl seal Bob Dylani sarnaseid käike tegevat, iseäranis Зимняя Роза sihtis Temporary Like Achilles'e suunda (aga väite kontrollimiseks võrdlevalt kuulata kahjuks ei saand, sest juutuubist on originaal autoriõiguste probleemidele viidates Eesti Wabariigi tarvitajate eest lukku pandud ja kassetid viisin autoga hyvasti jätmise meeleolus juba minema). Teine illumineeriv võrdlus, mis mind (juba mõnda ega varem) tabas - et BG on ikka nagu vene Bowie. Jumala eest, nad näevad yhesugused välja ka!

Joonis 5. Merendus-militaarset esteetikat esindav lyhtriga laemaal Laevastiku Ohvitseride Majas.