Wimme ja Tapani

Wimme ja Tapani Rinne kirikukontsert Liival oli yks vägev asi. Ega ikka iga päev ei kuule nii raju töötlust sellest, et mis on linnukesel muret, kui see, millega mehed alustasid. Terve kirik oli tihkelt heli täis, mulle tundus, et kohe hakkavad seinad ka värisema. Ja noh, ikka oli huvitav jälle vaadata, kuidas nad täpselt seda muusikat teevad. Plaadi pealt ju ei paista, millal helimehele noogutatakse, saksofoni huulik ära võetakse ja klahvikõbinast endale taust meisterdatakse, mille peale pärast jälle edasi ehitada. Umbes samasugune improvisatsiooniline käsitöö nagu isa Andreas tegi mineva sui, kui uisku vette lasti ja selgus, et pyhitsetud vett pole kohale toodud, vaid tuli tseremoonia käigus hankida ämber, võtta Suurest väinast vett, see ära pyhitseda ja siis laeva salvimisega samast järjest sujuvalt edasi minna. Eks korralikud käsitööoskused ole ikka igasuguse kunstilise tulemuse saavutamiseks hädavajalikud.