Psaiko

Praamisabas jäin Psaiko raamatut lugema nii et oleks äärepealt praamile sõidu maha maganud. Mõnus kerge nihkega tekst, assotsiatsioonid on sihukesed punktiirsed (see ju ka liivilik ja vbl ka vaimuseisundiga seotud), aga ilmselt jah igal lugejal tekivad peas erinevad edasiarendused; nii "tihendatud" see tekst ei ole, et kõiki lugejaid yhe kindla tõlgenduse poole suunaks.
"Situatsionist ja elukunstnik", ytlevad tema kohta saatetekstid. Meditsiiniline, aga hullus kogu omas ilus (hullem olmepool ju raamatusse ei paista). Iseenesest on see ju päris mugav, kui ei pea kunstilise elamuse saamiseks isiklikult kuskile haisvasse poissmehepunkrisse ootamatute syndmuste keerisesse ronima, vaid võib kodus pitslinaga kaetud laua taga (vt illustratsiooni) kontempleerida.
Korduvad motiivid, mis asja tervikuks seovad, neis tekstides tõepoolest esinevad, selline aimamisi teispoolsus (see elu on uue ja parema elu mustand), Vennaskonna tekstide katked, mis siin-seal pinnale vupsavad, aga ka eesti "klassikaliste" luuletajate tekstid, mida loovalt edasi miksitakse. Ja kogu Paunvere-tsykkel, mis kirjanduslikule kohaloo(me)le muidugi ka vahva vindi peale keerab.
Kohvirecords on omale kirjandusliku kambajõmmi leidnud, mulle tundub. Ehkki eesmärgid võivad olla mõneti erinevad. Kõik on võimalik.