Tunaoome

Tundes teatavat kohustust interdistsiplinaarse keskkonnahumanitaaria ees vaatasin telekast ameeriklaste kliimakatastroofifilmi "The Day After Tomorrow". Nonoh, ikka vääga ameerikalik film, mis seal salata. Supertorm ja inimene silmitsi metsiku loodusega; visualiseerimine käib läbi väga-ameerika symbolite - keeristorm lõhub ära Hollywoodi sildi, meri tõuseb Vabadussambale põlvini, silmapilkset temperatuurilangust näitlikustab tähelipu tardumine poole lehvimise pealt (analoogiana varem noorte poolt loodusmuuseumis nähtud mammutile, kes on kangestunud poole söömise pealt). Noored moodustavad ju iseenesest ysna kobeda Rakett 69 tiimi, nad saaks selles saates ilmselt hakkama kyll. Ja matkavatel taatidel on normaalne talivarustus. Aga lugu on jutustatud ikka väga linnainimesekeskselt; enamus siseruumitegevust toimub tugevalt elektrist sõltuvates tehiskeskkondades (hea, et noortel on kaminaga raamatukogu, kus trykiseid põletada); lõpus tervitatakse triumfeeriva muusika saatel neid, kes NY pilvelõhkujate katustel ringi tuiavad. Aga kuhu jäid kõik farmerid ja eramajaomanikud, mh? Mis toimus mujal? Kogu flmi jooksul opereeritakse tegelaskõnes kolme geograafilise piirkonnaga - Kanada, Siber, Mehhiko. Noh, ok, yhte jaapanlast, kes raheteraga pähe saab, ikka näidatakse ka.
Kuulukse, et "Mees, kes jäi ellu", pidi samasugune olema, et ikka Inimene silmitsi metsiku loodusega ja heroiline survival. See troop istub vist maailmakultuuris sygavamalt sees, kui ma omas naiivsuses arvan.
Mõned pildid ja klimatoloogi kommentaar on siin.