Vahel annab valimatu raamatulugemine ikka hämmastavaid tulemusi. Eesmärgiks oli roobitseda kohalik raamatukogu tühjaks Vilsandi-ainelisest ilukirjandusest, ja luuleriiuli K-tähega autorite seast sai tegelikult hoopis midagi muud otsitud kui Oskar Kruusi. Ma ei teadnudki üldse, et ta luuletusi on kirjutanud. Aga pauk tuleb ka luuavarrest. Raamatule kui kurioosumile sisse vaadates ilmnes, et isegi Vilsandist on kirjutanud! Hiljem rahulikumas õhkkonnas raamatut läbi lapates selgus, et värsikene leidub lausa Koguvastki.
"...et südame sadam ei jäätuks" on mu meelest päris hea leid ja sellega olekski võinud luuletusele pidurit tõmmata. Aga O. Kruus muidugi oli sellevõrra pedagoogiline talent, et ta ikka ei saanud jätta selgitamata, milliseid meetmeid tema soovitaks.
Ja olgu see siis tervituseks ka kõigile veebruarikuu teise dekaadi lõpuosa sünnipäevalastele.
Kuidas hoida alal päikeseloojangut
Kivid magavad rannas nagu sinised lambad,
küljed ihuna soojad.
Nõmm nõmmeliivateest lillatab,
kadakate turris kahupead
poisteparvena kiikavad üle neeme.
Kummelilõhnasel murul kuivavad võrgud.
Raugelt luilutaval merel
kisuvad kodu poole paate
mootorite tuksuvad südamed.
Loojuva päikese veretav tee
üle hõbehalli lahe
küünib silmade läveni.
Kuidas hoida seda alal pikaks talveks,
et südame sadam ei jäätuks?
Kunstnik vajutab lõuendile kivide lillad varjud,
muusik riputab noodijoontele mere lõputu kohina,
baleriin voogab üle lava kui õhtune laine –
ja kui tuisuses küünlakuus lööd lahti raamatu,
hakkavad kambris lõhnama
kiviaedade roosad kibuvitsad.
Koguva, 28. VII 1965
1 kommentaar:
Imeilus!!!
Postita kommentaar