Ühest küljest võiks ütelda, et nüüd võib rahus surra, sest minu silmad on ära näinud ühe tüseda tüki algupärast ökofeministlikku kinupilti. Teisest küljest muidugi tahaks loota, et ehk on elul ikka üht-teist veel varuks enne, kui lusikas nurka palutakse panna.
Üldiselt edeneb kõik suhteliselt
viisipäraselt, aastaajad vahelduvad, lugusid jutustatakse lihtsamast hullemani,
mõjub tõepoolest nagu suitsusauna leil, vaikselt imbub sisse, nii et ei pane
tähelegi, kui viimaks on kondid täitsa pehmed.
Higista välja, pese maha ja mine eluga edasi.
Aga selle vahepeal tuleb ikka asjad hinge pealt ära ka rääkida, oma teada
jätmine ei aita kuidagi kedagi.
Lõpetada tuleks pisikese vanemliku hoiatusega.
Mehed! Sellest filmist saate teada, et naised tegelt ka naeravad teie üle. Ja
nüüd peate selle teadmisega edasi elama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar