Johannes Pääsukese tõeline elu

Järjekordne setu reklaamfilm. Aga seekord pigem ikka haltuura kui kunst. See pisarapressimine seal lõpus, et "poisid kui ponksid, aga näe läksid mõlemad ilmasõja nahka" ei mõju ka eriti siiralt.

Hiiu laste raamand

Nii, järjekordne näputöö on valmis saanud, seekord omakasupüüdmatu abina naaberriigi esindajatele. 

Vasakul näha üks esimesi sisukorramustandeid, mis mul juhuslikult siiamaani kotis kaasas oli rännanud (no seal oli teisel pool märkmeid mingi teise töö kohta, mis mul veel valmis ei ole). 

Aga tugev tükk on saand, väga ilus.   

Järelmärkus. Näitasin raamatut naabrinaisele, kelle hinnang kõlas nii, et see on üks väga õdus raamat, oma lihtsuses täiuslik, ja kujundus teeb ta veel kuidagi eriliselt ruumiliseks. Ega ühe raamatu kohta vist väga palju kenamini ei annagi enam öelda. 

Suveharjanäkid

Käisin pärandtehnoloogia magistritööde kaitsmisel, oli väga meeleolukas. Muu hulgas selgus aga, et Eesti pungiklassikasse kuuluvas Vennaskonna laulus "Suveharjanäkid" leiduvad read

Iga mees, kes mõõka kandis

puusal kirvest kirivööga

on eksitavad, et mitte öelda suisa valed, sest

a) Eesti aladel mehed kirivööd ei kandnud ja 

b) kellel on hea kirves, sellel pole mõõka tegelikult vajagi.

 

Surnuaialuule

Kui ma nüüd õieti mäletan, siis tähistas 'surnuaialuule' algselt Briti (eel)romantiliste poeetide kabeliaias ümberhulkumise tagajärjel sündinud kaduvikuaimdust sisaldavaid poeese. Aga saab ka palju elujaatavamalt. Näiteks nii: 

Sind oleme siin armastan

So surm on meid kõik kurwastan

Ei mõteln keegi et nii pea

Sa pidid meitest lahkuma 

Kirjas Jaen Wassiksaadi hauaristil kohe luteruse aia alguses vassakut kätt, kus need Abru hauad on. 

Serafima ja Bogdan

Hoogne tekst, võttis 8 tundi jagatuna kahele päevale, täiesti hästi kasutatud emadepäev, ma ütleks. Eks see ole temaatiline teos ka, emasüda on selles ikka tähtsal kohal. Peategelaste nimesümboolika kõrval (Seerav, Jumalaand ja Kättemaks) on seal oluline roll ka loomariigil: vimm saab alguse hobusest ja kättemaks saabub rääbistega.
Naiste, sõja ja ikooniröövlite kombinatsioonist vist ei saagi väga teistsugust teost, mõtlen näiteks Liksomi, Kaurase ("Ihon aika") või Sommeri Lõuna-lugude peale. Ainojah ja "Puhastus" ka muidugi.

p.s. Eelmine postitus on ühtäkki saavutanud umbes neli korda suurema populaarsuse kui minu postituste puhul tavapärane. Kahtlustan pealkirja.

Voodikaaslased

Pilte jälle viimasel ajal vähevõitu. Sestap siis sissevaade padja alla, kus on näha, milliste meestega meil viimasel ajal voodit jagada tuleb. Hr assistendi (2 a) kindlakäeline valik kahe alumise riiuli ilusamate raamatuselgade seast. Tugev tunne on kohe pead toetada sellisel alusel asuvale padjale.

Sarviline selgeltnägija

Jaan Rannapi äsjaseimat teost müüdi Rahva Raamatu veebirallil 2 euroga. Muidugi soetasin. No mis ma oskan ütelda, Maari suvi oli ikka etem. See on sotsiaalkriitikaga dekoreeritud loomalugu koos maitsenüansiks lisatud tibakese üleloomulikkusega. Teemasid ja liine oli ühe lühikese jutu jaoks mu meelest natuke liiga palju, oleks siis võinud keskenduda nt vanahärra Kusti ja tema uue naabrinaise teineteiseleidmise loole, Smuuli viiti "ma ja Salme ja pullid vooniks" ja muu info anda tagasivaate korras, aga eks muidugi sissejuhatuseks mererannal ehituskeeluvööndisse ebaseadusliku villa ja golfiväljaku rajamine kõnetas mind lugejana tõepoolest rohkem kui oleks seda teinud korvipunuja Kusti sisemonoloog.
Kõrvale lugesin läbi ka kaks lehekülge 6. klassi kirjanduse õpikust, "Jaan Rannap - poiste, looduse ja spordi kirjanik". Ilmselgelt Urmeti kirjutatud tekst, hoogne ja õhinapõhine, üles on loetletud kõik kirjaniku spordisaavutused sentimeetri täpsusega, aga ei ühtki raamatupealkirja, ainult kimbuke tegelaste nimesid.
Eks näis, kas see raamat ka varateismelisele sülle õnnestub lükata.

Aarete saar

Jätkan koduse raamaturiiuli käe- ja jalaulatuses olevate teoste läbi töötamist, järg on seiklusjuttude käes. Robinson Crusoe kohta on mul öelda ainult sedapalju, et kõige huvitavam koht on see, kus hundid teda taga ajavad peale seda, kui ta on üksikult saarelt tagasi jõudnud ja oma äriasjad joonde ajanud.
Aga "Aarete saar" on ikka päevakajaliselt ka põnev. Mulle tundub, et kui tahta praegust kerget ehmatus- ja mõttepausi inimkonna ja majanduse kontrollimatu kasvu vääramiseks ära kasutada, siis ainus variant on mäss laeval (nt ulatuslik tarbimistõrke tekitamine). Ja eeskujuks tohiks siin olla ühe jalaga mereröövel John Silver, kes on suurepärane läbirääkija nii laevaomanikest kapitalistide kui otseselt puudust kannatavate mereröövlitega; kes suudab mõlemad osapooled lohku tõmmata ja enese ülalpidamiseks vajaliku ressursiga vaikselt sääred teha ning me võime eeldada, et ta elab kusagil kõrvalises kohas riskivabalt ja õnnelikult oma päevade loomuliku lõpuni. Oo jaa, kui kõik oskaksid ressursside illusoorse ülekülluse tingimustes leppida sellise piskuga nagu John Silver!

Norma

"Emme, mitmes raamat see sul seeaasta omaks lõbuks läbi lugeda on?" küsis lapsuke. Arvasin, et umbes kolmas, aga lisasin, et küll ma kunagi sellelegi mingi rakenduse leian mõne artikli kirjutamisel.  Oksanen tuntud headuses, teemaks ikka naisekeha omamine selle erinevates raskusastmetes, alates juustest kuni (sunnitud) rendiemakaks olemiseni. Tuleb küll märkida, et miskit rõlget detailsust selles raamatus ei ole; beebifarmiorje näidatakse meile ainult telefoni vahendusel ja viljastamise kohta tehakse siin-seal läbi lillede vihjeid. Mõtlesin natuke, et kas ikka on varateismelisele neiukesele sobilik lugemisvara, aga tundus, et piisavalt, et end eluks ette valmistada, andsin tema kätte edasi. Krimikirjanduse element asja juures lisab rahvalikkust ja no lõpuks läheb ju üldse laav stooriks kätte ära.

Riskiühiskond

Sobivasti on pooleli kaks teemakohast raamatut: Ulrich Becki "Riskiühiskond" ja Zakes Mda "Suremise viisid".
Becki lugemist olen kogu aeg edasi lükanud, praegu aga sobib hästi ja edeneb hoogsalt. Pmst ütleb ta, et industrialiseerunud ühiskond toodab rikkusi, mille jaotumine on suuremal või vähemal silmaga näha, aga selle kõrval ka riske, mida silmaga näha ja inimtajudega hoomata on raske ja millest ka teadlik olles eelistatakse mööda vaadata. Ta toob 1986. aasta seisuga näideteks radioaktiivsuse, metsade hävitamise ja põllumajandusmürgid, aga eks üleilmse levikuga viirushaigus klapib kirjeldusega ka ju päris kenasti. Ja kui asi läheb nii kaugele, et nähtamatu risk on juba nii kohal, et sellest mööda vaatamine muutub raskeks, siis hakkab see esile kutsuma kõiksugu irratsionalsust, sest keegi ei tea täpselt, mis see adekvaatne käitumine oleks. Nagu ütleb minu tädi - sellistes olukordades ei aita muu kui palvetamine. Ma loodan, et ratsionaliste aitab asjakohaste raamatute lugemine ka.