Yhes kuus ilmuvate sissekannete arv näitab ilmekalt seda, et taaskord olen ma langetanud otsuse kellast kellani tööl käimise asemel vaesuses virelemise kasuks. Asendustegevustest juba puudu ei tule. TKM identiteedivaevustest ajendatud näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?“ oli yks lõbustavamaid asju, mida ma viimasel ajal näinud. Ka klassitäis näitusega syvitsi suhestuvaid gymnasiste näis täiega lustivat.
Kõik muuseumitöötajad peaksid seda vaatama – ja ka kataloogi lugema, sest see sisaldab suuremat hulka olemuslikke kysimusi kui kolm ajakirja „Muuseum“ aastakäiku kokku.
Nojah, ja siin vist tulebki see skandaalne paradigmaatiline
erinevus nähtavale – mina näiteks ka ei arva, et kunst peaks tingimata olema ilus ja vagusi
seinal rippuma (nagu ka naisterahva põhiylesanne ei ole mu meelest ilus olla ja
vagusi diivanil lebada), vaid on oluline, et ta esitaks kysimusi ja ootaks
vastuseid, seda, et iga inimene oma sees neid vastuseid mõtleks ja teistega
arutaks. Ei pea valmis tõdedega peale minema, ei kunstis ega elus. Julgus oma
seisukohti esitada ja neid teiste omadega võrrelda ja tulemustest omi järeldusi
teha, samuti julgus omi seisukohti muuta on vist ikka lastetoa kysimus.
IMHO
meenutab olukord institutsioonis seda, kui vabakasvatusega jõnglastele on uus ja
nõudlik bonne tulnud, kes sunnib õhtuti hambaid pesema (loe: esitama enesele
vaimse hygieeni seisukohast olulisi miks-kysimusi). Eks ikka on valus, kui
mõtlema sunnitakse, miks ei ole.
1 kommentaar:
... kunst on mõnikord ikka ilus ka, sest loojad ise vabatahtlikult soovivad sellega vaeva näha... midagi koledat luua on tunduvalt lihtsam kui midagi ilusat. Samas nagu Eesti vanasõnagi ütleb: "Ilu on vaataja silmades"... Vagusi diivanil lamamise vastu võitles juba muumimamma, kes nõudis muumipapalt välja puude saagimise õiguse... :-)... aga sealjuures kandis ta ikkagi puudritupsu käekotis ja poputas kõiki kodakondseid.
Postita kommentaar