Lasteraamat

Kalevi kinkis meile lasteraamatu "Soulmates. Worlds apart", mis räägib Mehhiko koerast, kes adopteeritakse Yhendriikidesse. Postkolonialistlikule kirjandusuurimisele magus suutäis... :) Ilmselt pidi see mulle muidugi meelde tuletama, et peaksin loo autori Brooke Deely abikaasale ette kandma oma avantyyridest ketramise semiootika vallas (ehkki tegu on nyyd tehtud ja parandada pole siin enam miskit). Minu meelest on sellel raamatul siiski ka yks väga praktiline pluss: nimelt on selle viimasele lehele (sissepoole kaant) lisatud kõigi autorite (2 kirjutajat ja illustraator) näopildid ja lyhike tutvustus, kes nad on ja miks sellise raamatu kirjutasid.



Lapsed kohe vaatasid ja kysisid, et kes need tädid sellised on. Prillidega katoliku nunna kohta arvasid, et see on emme. Seletasin siis, see on hoopis nunn, kes joonistas need pildid, mis on raamatu kaane peal. Teised tädid kirjutasid jutu valmis. Laste teadlikkus mõistest "autor" suurenes kohe kindlasti. Arvan, et lasteraamatute puhul on raamatute varustamine selle tegijate piltidega täiesti õigustatud, samuti kiidan heaks selle info paigutamise raamatu sisusse. Naisautorite näopiltide kleepimist raamatukaanele myygiargumendiks stiilis "ma olen ilus, osta mu raamat!" pean seevastu pehmelt öeldes järeletegemist mitteväärivaks kombeks.