Merenduse teema murrab vägisi sisse, nagu pildiltki näha. Poeg ja pärija avaldas täna soovi plastiliinist purjekat voolida, sattus hoogu ja meisterdas valmis terve installatsiooni, kus on näha kaks sadamasilla ääres seisvat purjekat ja kadakate vahel kulgev tee, mida mööda on randa sõitnud roosa maanteemuhk. (Viimane oli tõepoolest minu esimene auto, millega ma kyll lubade puudumisel ise ei olegi sõitnud. Ostsime selle yhe mu kooliõe käest peale seda, kui ta sellega linnas vastu politseimaja seina oli sõitnud.)
Ise aga, arvates, et Smuulist on nyyd mõneks ajaks piisavalt öeldud, olen asjaolude tagantsundimise tõttu sukeldunud Ülo Tuuliku merekirjadesse, et neist mingit laiemat yldistust yritada välja pigistada. Kaks tyyrimeest Tüüri ja yks endine heeringalaeva radist Tüür, kellega nädalavahetusel sel teemal põgusa vestluse pidasin, olid kyll äärmiselt skeptilised nii ses osas, kas elust laeval on võimalik lugemiskõlblikku teksti toota, veel enam aga, kas selliste ponnistuste kohta on võimalik midagi kirjandusteaduslikku ytelda. Minule muidugi andis selline skeptilisus ainult täiendavat tahtmist tõestada, et kyll ma juba suudan kivist vee välja pigistada...!
Elame, näeme.
1 kommentaar:
laevaelust saab raudselt lugemisk6lblikku teksti toota. maailmakirjandus kubiseb sellistest.
mis see eeringalaev siis teistsugune on kui muud laevad.
Postita kommentaar