Da Vinci kood

No jah, lugesin läbi Da Vinci koodi. Mitte kyll sõna-sõnalt, tõele au andes, sest stiil oli lame ja tõlge kehva, aga ma arvan, et piisavalt selleks, et isiklikus seinalehes seisukohta võtta. Poliitiliselt suunitluselt katoliku kiriku vastane teos, kus konflikti käivitab kõigi osapoolte siiras usk, et Tõde (ja sealjuures muistne!) on olemas, ning et seda saab yksteise tagant varastada. See, et synkretism ei ole mitte erand, vaid reegel, ja seda ka katoliiklikus kombestikus, on loo autorile vist yllatus, miks muidu ta seda sihukese enneolematu sensatsioonina serveerib. Muidugi, see, et kogu lugu lõpeb väikese ökofeministliku mõtteteraga, pole paha, aga see ei kompenseeri mu meelest siiski kogu eelnenud viitsadat lehekylge. Karl Ristikivi ja Umberto Eco samateemalised käsitlused on paremad.
Jätkan Ülo Tuuliku merejuttudega.


Joonis 1. Muistse paganliku viljakusjumalanna symbolitega kaetud meestekaloss. Muhu, 21. sajand.