Sotsiaalkriitika

Taaskord selgus täie tõsidusega, kuidas töötustaatus otsekui nimme annab põhjust "normaalsete" inimeste ees nöögitud saada. Sõitsin Kuressaarde, et osaleda giidikoolitusel ja seekaudu legaliseerida end kohaliku giidina (sest teen seda tööd aeg-ajalt ju niikuinii). Kursusest osavõtjate ette jagati aga sissejuhatuseks paberid, kus tuli ristikesega vastavas kastis ja allkirjaga tõendada, et osaleja 1) ei ole Töötukassas arvel ja 2) ei ole yhegi õppeasutuse hingekirjas. Kuna mina kumbagi kastikesse ristikest teha ei saanud, oligi jutt lyhike ja uksest välja käik. Kusjuures ette ei hoiatanud sellest piirangust mind ei kursuse korraldajad ega Töötukassa. Nojah, eks siis jäävad Saare maakond ja Eesti Vabariik jätkuvalt yhe legaalse giidi (ja tema tulumaksu) võrra vaesemaks. WTF.
Leevenduseks virutan nyyd aga siia otsa Linnuse Kaldma Paula 50 aastat tagasi kirjutatud sotsiaalkriitilise luuletuse. Ta on ka muudel, sealhulgas helgematel teemadel päris palju kirjutanud, aga avaldanud veel mitte. 90. eluaasta kandis on selleks minu meelest just see tagumine aeg.

Jõulud juba ukse ees,
mõttesse jääb mõni mees.
Kuidas küll seda märjukest
juua saaks päris vee eest.

Varsti ongi leitud nõu,
see ei käi ju üle jõu.
Pered tarvis läbi käia,
linnased siis veski viia
ja siis varsti õllekest
pruuli nii, et päris lust.

Saab siis mööda päev või kaks,
tuju muutub paremaks,
sest et õlu Uuelul
tõmbab ligi nii mis hull.

Istub terve kamp seal koos
mitu päeva joomahoos.
Kõigil tuju paistab hea,
olgugi, et haige pea.

Aga viimaks ometi agaramad arvavad:
„Ühekülgseks muutub see –
tarvis ette võtta tee,
mis viib teise külasse,
oma külast eemale.

Santsu sealt vast rohkem saab,
sest oled kui oinas Brasiiliast.“
Hommikul sa leiad end
nii kui läbikukkund vend.

Pea on haige, süda paha,
süüa küll ei enam taha.
Kui saaks kannu õlut veel,
siis vast oleks rõõmsam meel.

Lõpetuseks tahan ma
mehed, teile ütelda:
„Võta pits ja mõtle vähe –
nii see edasi ei lähe!“